Eesti ja Euroopa konkurentsivõime suurendamiseks tuleb leida tasakaal irregulaarse rände piiramise ja maailma parimate talentide ning oskustööliste kutsumise vahel. Parempoolsed julgevad ainsa erakonnana välja öelda, et meie inimeste elukvaliteedi hoidmiseks ja majanduse konkurentsivõime kasvatamiseks peame Eestisse kutsuma igal aastal üle kümne tuhande oskustöölise ja haritud talendi. Samas peame meeles, et avatus sisserändes laieneb ainult neile, keda me Eestis ja Euroopas vajame ja keda me kutsume. Kontrollimatu ränne vajab jõulist tõkestamist, Euroopa Liidu välispiir peab pidama.
Maailmas toimub globaalne jaht talentidele. Tänane reaalsus on, et Euroopa riigid ja pealinnad jäävad selles konkurentsis Põhja-Ameerika ja Aasia tõmbekeskustele alla. Selle tulemus on Euroopa ülikoolide ja tehnoloogiasektori mahajäämus. Olukorra muutmiseks peab Euroopa agressiivsemalt talente leidma ning rakendama seaduslikke kanaleid nende kiireks kutsumiseks ja integreerimiseks. Eesti huvi on, et jõupingutused talentide meelitamiseks ei jääks Euroopas ainult suurte riikide pärusmaaks, vaid meil oleks võrdsed eeldused ning võimalused oma eelised maksma panna.
Rahvastiku vananemine mõjutab ühtemoodi kogu Euroopat ning üksnes EL ühisturu sisesest tööjõu vabast liikumisest ei piisa majanduse käigushoidmiseks. Talentide kõrval vajame üha enam oskustöölisi ja hooajalist tööjõudu. Kolmandatest riikidest Euroopasse saabuvad inimesed ei tohi muutuda oma asukohariigi sotsiaalsüsteemile koormaks, vaid peavad tootma lisaväärtust aktiivselt tööturul osaledes. Hooajalise tööjõu värbamisel väljastpoolt Euroopat tuleb rangelt kinni pidada põhimõttest, et kui lühiajalise töötamise korral ei pea nõudma kõikide kohanemise reeglite järgimist, siis pikemaajalise viibimise korral Euroopas ja Eestis rakenduvad koheselt ka kõik rangemad reeglid.
Rändepoliitika meetmete kujundamisel ja rakendamisel tuleb maksimaalselt kasutada tehnoloogilisi võimalusi ning selgelt eristada migrantide eri kategooriaid ja erinevatel põhjustel rändavaid gruppe: sõjapõgenikke, poliitilisi asüülitaotlejaid, majanduspagulasi, uussisserändajaid, tagasipöördujaid. Nende rändepõhjused, motivatsioon, vajadused ja lõimumisvalmidus on erinevad, ehkki eesmärk on enamasti üks – kindlustada endale ja oma lastele parem elu, kui on see, mida nende kodumaal loota võib.
Euroopasse jõuab liiga palju majanduspõgenikke, kes kasutavad ära endiste koloniaalriikide kaastundepoliitikat ja otsivad võimalusi sotsiaaltoetustest elamiseks. Lausalistel toetustel põhinevad sotsiaalsüsteemid muutuvad majandusrände tingimustes migratsioonipumpadeks, mis pole vananeva rahvastikuga riikidele jõukohased ega õiglased üleval pidada. Euroopas ja Eestis seisame põhimõtte eest, et töötamine ja ettevõtlusega tegelemine peab olema alati tulusam kui toetustest elatumine. Sisserändajatele makstavad toetused ei tohi olla kõrgemad kui miinimumpalk.
Euroopa Liidu uus „Varjupaiga ja rände lepe” on samm õiges suunas, kuna viimase kümnendi rändekriisid on näidanud, et senised reeglid enam ei sobi. Irregulaarse rände tõkestamisel peab Euroopa hoidma ranget joont ja saatma sellega sõnumi üle maailma, et ebaseaduslik piiride ületamine ei tasu ära. Irregulaarse rände puhul tuleb migrantide staatuse menetlemist lühendada maksimaalselt, eelistada menetlust väljaspool EL välispiiri ja jõustada migrantide tagasisaatmise kokkulepped. Inimõiguste baasnorme ei tohi rikkuda ja neile, kelle elu on ohus, tuleb ka kaitset pakkuda.
Sisserände juhtimisel peame õigeks kvootidekesksest poliitikast loobumist ning selle asendamist punktisüsteemiga, et soosida Eestile vajalikku ja kasulikku rännet. Punktisüsteemis annavad sisserändajale eelise sobiv haridus ja Eesti tööturul vajalikud oskused.
Suhtume Euroopa Liidus austusega igasse maailma kultuuri, samas peab mitmekesisuse põhimõte eelkõige toetama Euroopa rahvusriikide identiteete ja eripära. Multikultuursuse leviku asemel toetame sisserändajate sulandumist oma asukohamaa keele- ja kultuuriruumi. See ei tähenda enda päritolust ja identiteedist loobumist, vaid asukohamaa tavade ja kommete järgimist.
Eestis elab üle kahesaja erineva rahvuse esindajaid ning oleme läbi ajaloo toime tulnud sisserändajate integreerimisega meie kultuuri- ja keeleruumi. Kui riskid targalt maandada, on ka käimasolev rändeajastu Eesti jaoks võimalus, et Eesti kui eestlaste rahvusriik oleks tulevikus märksa tugevam kui täna. Targad ja töökad inimesed, kes tahavad Eesti moodi elada, on Eestisse teretulnud. Eestile on kombeks eestikeelne avalik ruum ja haridus, demokraatlik õigusriik, naiste ja meeste võrdsus, iga indiviidi vaba õigus oma elu üle ise otsustada ning religiooni kuulumine ainult eraellu. Oleme peremehed omal maal, tunneme ennast selles rollis kindlalt ega hoia kellegi teise suhtes rusikat kartlikult taskus.
