Looduskaitse peab liikuma paberilt loodusesse koostöös kohalike kogukondadega. Loodust ei kaitse direktiivid ega seadused, vaid inimesed oma teadmiste, tegevuse ja suhtumisega. Parim looduskaitsja on teadlik kohalik kogukond. Looduslikud pühapaigad on Eesti maastike, kultuuri ja identiteedi olemuslik osa. Paljude pühapaikade asukohti teavad veel vaid kohalikud vanad inimesed, sest ajalugu on eestlasi pillutanud ja suurtootmine maastikke muutnud. Tänastel kogukondadel ja laiemal üldsusel on õigus teada, kus asuvad looduslikud pühapaigad, seetõttu tuleb need üles otsida ja tulevaste põlvede jaoks kaardistada.