Kliimamuutuste tagajärjed on selgelt nähtavad ka Eestis, näiteks uued taimede ja loomade haigused, sagedasemad põuad ja soojad ning niisked talved. On tähtis, et saaksime muutustest aru ja oskaksime nendeks õigeaegselt valmistuda. Meetmed peavad aitama põllumaadel ja muul loodusel muutustega toime tulla, kuid tuleb olla ettevaatlik nn looduse taastamisega ning hoiduda muutustele vastupidavate looduslike koosluste lõhkumisest. Samuti on vaja mõelda inimeste elukeskkonnale ning arvestada linnade ja taristu ehitamisel ja renoveerimisel kliimamuutuste mõjuga.

Euroopal ja ka Eestil on palju maa- ja muid loodusvarasid, mis on vastutustundlikul rohemajandusele üleminekul võtmetähtsusega. Eestil on pikaajaline kogemus maavarade kaevandamisel ning looduslikud eelised biomajanduses ja haruldaste muldmetallide väärindamisel. Parempoolsete hinnangul peab keskkonnapoliitika seisma selle eest, et Eesti ei jääks odava tooraine maaks, vaid meil kujuneks nendes valdkondades kõrgtehnoloogiline võimekus. Loodusvarade kasutuselevõtt peab toimuma keskkonda säästvalt ja võimalikult turutingimustel, mis tagab suurima efektiivsuse ja majandusliku kasu. Sealjuures peab loodusvaradest kasutuselevõtust tekkiv tulu jääma piirkondadesse, kust varad on pärit.

Õigus eraomandile ja omandi puutumatus on vaba ühiskonna alustalad. Maad ja metsa majandav omanik ei ole keskkonnaoht, vaid looduskaitse tugisammas. Omanik hoolib rohkem kui keegi teine maa ja metsa püsimisest, viljakusest, taastumisest ja jätkusuutlikkusest. Iga ametkonna ja ametniku kohustus on vastutustundlikku omanikku austada ja usaldada ning temaga koostööd teha.

Euroopa Liidu ja riikide keskkonnapoliitikad ei tohi maa- ja metsakasutust takistada. See hävitab elatusallikaid, sunnib inimesi kodusid hülgama ja tekitab vaesust ning pingeid. Reeglid peavad soodustama loodust hoidvat ja vastutustundlikku maaettevõtlust, soosima loodusvarade väärindamist ja uute tehnoloogiate kasutamist maamajanduses. Eesti jaoks on kriitilise tähtsusega ettevõtluse areng ja töökohtade loomine piiriäärsetel aladel. Ühtlasem ja parem elujärg üle Eesti tähendab tugevamalt kokku hoidvat ühiskonda, kus on tugevam kaitsetahe ja mida vaenlane ei saa lõhestada.

Parempoolsed leiavad, et kõik otsused peavad põhinema laialdaselt kontrollitud ja tunnustatud teadusuuringutel ning rohesotsialismi pealesurumine kliima- ja keskkonnapoliitika sildi all tuleb lõpetada. Kõik toetused roheüleminekuks, olgu selleks subsideerimine või piiratud hanketingimused, peavad olema tehnoloogia-neutraalsed ning ei tohi luua kellelegi põhjendamatut eelist. Vältida tuleb vastutustundetuid stiimuleid, mis soodustavad toetustest ja projektirahadest elatumist, kahjustavad keskkonda ja majanduse konkurentsivõimet.

Kliimaeesmärkide suunas suudavad liikuda vaid jõukad riigid. Kui majandus kasvab, siis on ka raha, mida saab investeerida loodussõbralikesse tehnoloogiatesse. Innovatsioonil põhinevate uute tehnoloogiate juurutamine ja kasutuselevõtt loob võimaluse majanduskasvuks. Seega ei tohi roheüleminekut teha majanduse arvelt. See oleks kliima- ja inimvaenulik ning jämedalt vastutustundetu. Eesti kliimapoliitikas tuleb lõpetada ebarealistlike eesmärkide püstitamine. Näiteks EL-i 2030. aasta kliimaeesmärkide saavutamiseks tuleks kahekordistada investeeringuid – need peaksid alates tänavusest aastast olema üle 5% SKT-st. See oleks Eestile ligi poole suurem rahapaigutus kui kaitsekulud.

Kliimapoliitika Eestis ja Euroopas vajab mõistuse häält, et hoida ära rumal ja sotsialistlikest ideedest kantud “rohepööre”. Kliimat ja keskkonda säästvale majandusele tuleb üle minna vastutustundlikult ja realistlikult ilma meie põllumajanduse ja tööstuse konkurentsivõimet hävitamata ning inimesi vaesusse tõukamata. Parempoolsed eelistavad Eestis ja Euroopa Liidus sellist rohelist kokkulepet, mis võimaldab samm-sammult roheüleminekut ning väldib Eestile üle jõu käivate kohustuste võtmist.