Eestis praegu kasutatav universaalsete toetuste süsteem on ebaefektiivne ja maksumaksja raha raiskav. Toetusi makstakse ka inimestele, kes seda ei soovi ega vaja abistamist, sest saavad ise hakkama. Digiriigis ei ole selline lähenemine mõistlik. Parempoolsed algatavad riiklike toetuste reformi eesmärgiga minna lausalistelt toetustelt üle sihistatud ja vajaduspõhistele toetustele. Riik peab maksimaalselt ära kasutama olemasolevaid andmeid, et toetus läheks just nendele, kes seda kõige rohkem vajavad ning et rahakasutus oleks õige, õiglane ja maksumaksja seisukohast mõistlik.
Avalike teenuste ja toetuste lõks on olukord, kus abi saajal puudub igasugune motivatsioon tööle naasta, kuna sotsiaalsüsteem tagab ilma pingutuseta parema heaolu kui töötamine. Mõtlematult toetusi tõstes surume inimesed ja pered sellesse lõksu, kust hiljem, kui toetused läbi saavad, on väga keeruline välja murda. Parempoolsed seisavad selle eest, et töötamine ja ettevõtlusega tegelemine oleks alati tasuvam kui toetustest elatumine. Toetuste disainimisel lähtume sellest, et need tagaks küll eluks vajaliku, aga ühtlasi motiveeriks inimest aktiivsusele iseseisva toimetuleku saavutamiseks.
Eesti sotsiaaltoetuste süsteem on killustunud. Erinevaid toetusi, hüvitisi ja muid abimeetmeid on üle poolesaja, kuid paljud neist on eraldiseisvalt liiga väikesed ega paku hädasolijale leevendust. Seetõttu taotlevad inimesed tihti mitut eri sotsiaaltoetust korraga. Parempoolsete hinnangul pole selline korraldus mõistlik ega väärikas ei toetuse saaja ega maksumaksja vaatevinklist. Vältida tuleb raskustesse sattunud inimeste vaesumist. Riiklike toetuste reformimisel seame eesmärgiks riskirühmade sotsiaalse tõrjutuse vähendamise. Kui toetuse maksmine on põhjendatud, peab see tagama abisaajale elatusmiinimumi. Vaatame üle elatusmiinimumi arvutamise metoodika, et see arvestaks vajadusega toetada inimese enda võimalust panustada ja olla kaasatud ühiskonda.
Sotsiaalteenuste pakkumisel tuleb teha valikuid, sest kõige jaoks raha ei jätku. Prioritiseerime teenuseid, mis on kriitilised abivajaja elule, tervisele ja toimetulekule. Loobume teenustest, mille lisandväärtus on väike, mida kasutatakse vähe või mille seadmise aluseks olnud riskid on vähese mõjuga.
Erakondade lubadused tõsta pensione on isetäituvad. Pensionid on Eestis indekseeritud ehk seotud palkade ja elukalliduse tõusuga. Kasvab majandus, tõusevad palgad, tõusevad ka pensionid. Riik peab ausalt välja ütlema, et iga inimese isiklik vastutus enda pensionipõlve kindlustamisel peab suurenema. Selleks on vaja toetada teadlikku ja pikaajalist pensionivara kogumist ning käivitada tegelik tööandjapension. Tööandja poolsete maksete tegemine peab olema maksustatud madalama maksumaksumääraga, ainult 13 protsendise ravikindlustusmaksuga.
Kohe pärast Riigikogu valimisi tuleb üle vaadata peretoetuste süsteem, mis tuleb disainida õiglasemaks ja vajaduspõhiseks. Peame õigeks kaotada peretoetuste indekseerimine ning kõrvaldada perekondi vastandav ebaõiglus. Samuti tuleb arvestada, et vaesusriskis on pigem üksikvanemad, mitte suurpered.
Parempoolsetele hinnangul on iga laps väärtus, mida tuleb hoida just tema ja ta pere vajadusi arvestava toega. Seisame selle eest, et igale perele oleks tagatud juurdepääs just neile vajalikele teenustele – olgu selleks lastehoid, logopeed, psühholoog või füsioterapeut. Peretarkuse kasvatamiseks tagame vanematele toetavad vanemlusprogrammid ja nõustamise.
Tagame, et üksikvanemad ei pea elatisrahasid üksi välja nõudma. Ükski laps ei pea kasvama absoluutses vaesuses.
Eesti tervishoiusüsteem vajab ulatuslikku reformi, et kindlustada tervishoiuteenuste kättesaadavus ja kvaliteet rahvastiku vananemise tingimustes. Peame õigeks Haigekassa rahastuse suuremat avamist erasektorile ning teenusepakkujate vahelist konkurentsi, mis suurendab kuluefektiivsust.
Parempoolsete eesmärk on muuta raviraha liikumine patsiendi-kesksemaks. Selle eelduseks on patsientide omavastutuse järk-järguline suurendamine ning erakindlustuste osatähtsuse kasv tervishoiuteenuse rahastamisel. Tööandja poolne täiendav ravikindlustus peab saama erisoodustusmaksust vabaks.
Astume samme raviressursi mõistlikumaks kasutamiseks. Raviraha vabastamiseks viime haiguspäevade hüvitamise Haigekassa alt Töötukassa alla. Väärtustame meditsiinipersonali tööaega. Toome korraldava ja tehnilise töö jaoks tervishoidu tööle rohkem valdkonna väliseid inimesi. Bürokraatia vähendamiseks kasutame paremini ära e-lahendusi ning integreerime sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna tegevusi.
Perearsti teenus peab olema töövälisel ajal tagatud seal, kus see on vajalik. Vajaduse väljaselgitamiseks tuleb kasutada olemasolevaid andmeid ja nendest paistvaid käitumismustreid. Perearstide konkursid tuleb muuta paindlikumaks, sest maapiirkondadesse suunduvate arstide vajadused on erinevad. Paindlikumad tingimused kõnetavad rohkem ka kogenumaid ja motiveeritud töötajaid. Koos tellimustranspordi juurutamisega muutub arstiteenus kättesaadavamaks ka maapiirkondades.
Ravijärjekordade lühendamiseks tuleb arstidele jätta ainult need tegevused, mis vajavad arsti pädevust ning juurutada lõpunid e-lahendusi nii arstide kui ka patsientide seas. Haarata e-registratuuri ja e-suunamisse kõik erialad ning ergutada patsiente neid kasutama. Panustame selgitustöösse, et inimesed teaksid, millisel juhul on vajalik arsti kaasamine ja millal tasub usaldama õdesid ja teisi spetsialiste.
Vaimne tervis on terve rahva nurgakivi. Ise endaga hakkama saamiseks vajavad kõik eneseabi oskusi. Võtame vaimse tervise valdkonna fookusesse ja määrame valdkonnale ühtse, koordineeriva vastutaja. Kaasame erasektorit, et suurendada vaimse tervise õdede ja kliiniliste psühholoogide arvu ning kättesaadavust.