Eesti sotsiaaltoetuste süsteem on killustunud. Erinevaid toetusi, hüvitisi ja muid abimeetmeid on üle poolesaja, kuid paljud neist on eraldiseisvalt liiga väikesed ega paku hädasolijale leevendust. Seetõttu taotlevad inimesed tihti mitut eri sotsiaaltoetust korraga. Parempoolsete hinnangul pole selline korraldus mõistlik ega väärikas ei toetuse saaja ega maksumaksja vaatevinklist.
Vältida tuleb raskustesse sattunud inimeste vaesumist. Riiklike toetuste reformimisel seame eesmärgiks riskirühmade sotsiaalse tõrjutuse vähendamise. Kui toetuse maksmine on põhjendatud, peab see tagama abisaajale elatusmiinimumi. Vaatame üle elatusmiinimumi arvutamise metoodika, et see arvestaks vajadusega toetada inimese enda võimalust panustada ja olla kaasatud ühiskonda.
